Abel Lee Tüdrukud 1959 Segatehnika, paber Abel Lee looming, kes Teise maailmasõja keerises lahkus Eestist, on jõudnud tagasi kodumaa rüppe. Kuigi Lee jäi elu lõpuni elama Kanadasse, kuhu ta neljakümnendatel suundus läbi Soome ja Rootsi, on osa tema hingest jõudnud kodumaale tagasi läbi tema kunstipärandi.Abel Lee kunstnikutee algas Eestis Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, kus ta õppis aastatel 1938–1942 graafikakunsti osakonnas Günther Reindorffi juhendamisel. Sõjaolukorra tõttu jäi tema haridustee pooleli ning elu viis ta kodumaalt eemale. Alates 1951. aastast töötas ta Kanadas Ontario Teedeministeeriumis, kus tõusis kunstilise osakonna juhatajaks. Kuigi Lee veetis enamiku elust väljaspool Eestit, kandis ta endas sügavat rahvuslikku uhkust ja kuuluvustunnet. Vaatamata ootamatule lahkumisele kodumaalt jäi miski siiski samaks – Lee armastus ja pühendumus kunsti vastu. Juba Rootsis korraldas Lee kolm isikunäitust, mis pälvisid kiitust nii kohalikes kui ka väliseesti ajalehtedes. Abel Lee oli katsetaja – kunstnik, kelle loomingus kohtusid tehniline virtuoossus ja kujutlusvõime. Tema teostelt leiab mitmeid graafikatehnikaid, sealhulgas monotüüpiat, diatüüpiat, vitrograafiat, puu- ja linoollõiget – sageli kombineerituna ühes töös. Ta vältis igasugust enesekordust, uskudes, et: „Kõige kardetavam vaenlane on looval kunstnikul sattuda iseennast kordavasse massproduktsiooni. Iga teos peab olema originaalse isikupäraga.“ Eriti tugevalt seostub Abel Lee nimi monotüüpiaga – tehnikaga, mida ta ise kirjeldas kui „oma pilli“.Lee käekiri ei piirdu vaid tehnilise mitmekesisusega, vaid ka tema stiililine ulatus on muljetavaldav. Ta liikus impressionistlikest maastikest abstraktsete ja geomeetriliste kompositsioonideni, käsitledes iga uut tööd kui katsetust ja võimalust avastada tundmatut. Leed on peetud ka omamoodi eksliibriste meistriks – Madis Üürike kirjutab: “Eksliibriste valmistamine on Leele ühelt poolt olnud vahepalaks tema maalilisele ja pedagoogilisele tegevusele, kuid see on siiski talle olnud üks kunstiline väljendusviis, milleks ta on tundnud sisemist tungi.” Lisaks isiklikule loometegevusele panustas Lee aktiivselt ka kunstielu korraldamisse. Ta oli üks Eesti Kunstnike Koondise Torontos ja 1952. aastal asutatud Colour and Form Society asutajaliikmeid. Viimane ühendus on tänaseni oluline osa Kanada kunstimaastikust ning selle nimi „värv ja vorm“ võiks vabalt kokku võtta ka Lee enda loomingulise fookuse.Kunstnik Endel Kõks on Lee tööde kohta kirjutanud:„Pind tehakse vormiks, millele antakse struktuuri abil sisemine elu, tukslemine, tuikamine, ehk ainult hõõgumine. Värv ei ole ainult värv, vaid ka poeetiline olelemine – kunstniku mina teostumine vibreerimiseks värvaines.“Lisaks kunstikirele pulbitses Lees ka armastus kirjutamise ning filosoofia vastu. Kirjandusmuuseumi varamust leiab Lee kirjutisi inimesest ja Jumalast, kust ta kirjutab: “Inimene, kes usud, et sinu mõistus on suur, et sa oled kõiketundja ja valitsed kogu maailma, oled ainult väike putukas looduse suures rohuaias, mis moodustab ühe terviku. /-/ Sinu väiksus on sinu õnnetus, et sa ei suuda iial näha ega mõista suuri asju. /-/ Sellepärast seisatu inimene ja vaata enese ümber, unusta hetkeks oma väikese mina suured ja tähtsad mured ja küsimused. Unusta hetkeks kõik, mis sa arvad enesele olema tähtsa, ava silmad ja sa näed uut maailma enese ümber.”Näitus Abel Lee töödest on avatud 14. maist kuni 5. juunini ning teostega saab tutvuda ka kodulehel. Laura Kristiin LubiE-Kunstisalongi galerist
Abel Lee ''Värvi ja vormi meister''