Endine supilinlane Silja Salmistu Täna avab E-Kunstisalong näituse endise supilinlase Silja Salmistu Tartusse saadetud maalidest. Kunstnikutee alguses tuntust kogunud perekonnanimest on saanud pärast abiellumist Støvring ja elukohaks on nüüd Taani Kuningriik, kunstiringkondades tegutseb ta aga endiselt Salmistuna. Küsimused ja vastused liikusid Tartu ja Slagelse vahel elektrooniliselt. Kuidas sai Supilinna kunstnikust selle sajandi alguses Taani kunstnik? Elutee käänud - mu mees ja laste isa, suuresti sponsor ka, on juhtumisi taanlane. Olen endiselt Eesti Vabariigi kodanik. Milliseid kohanemisraskusi elus ja kunstnikutöös tekkis teise riiki elama asumisel? Suhtevõrgustiku täielik puudumine. Ma pole ka kuigi suhtlemisaldis tüüp, et seda nullist hakata aktiivselt punuma, nii et isegi praegu, 18 aastat hiljem on mu tutvusringkond küllaltki piiratud. Ilma tutvusteta oled sa aga sama hästi kui mitte keegi. Kui tihti osalete näitustel? Hakkasin uuesti maalima viis aastat tagasi, kui lapsed - tütar on praegu 17 ja poeg 15 - niisuureks olid kasvanud, et enam kogu aeg põllesabas ei rippunud. Sestsaadik on CVsse lisandunud kümme soolonäitust, neli Taani žüriinäitust, üheksa rahvusvahelist žüriinäitust ning terve hulk grupi- ja kuraatorinäitusi. Tänavu on paljud väljapanekud sunnitud koroonapandeemia tõttu kolima galeriiruumidest internetti. Praegu on mu tööd soolonäitusel kohalikus, Slagelse õppekeskuses, nädalavahetusel avame naaberlinna kunstnikega sügisnäituse, kuus mu maali ootavad näituse avamist 3. oktoobril Prantsusmaal Abbaye du Valase'is ja veel osalen praegu kolmel rahvusvahelisel žüriinäitusel virtuaalruumis. Suur rõõm on lõpuks ometi ka Tartus oma töid näidata. Milliseid tunnustusi peate senises tegevuses kõige olulisemaks? Tore on aeg-ajalt näitustel ja konkurssidel preemiaid võita, saab autot ja hambaid remontida, ateljee üüri maksta, uusi värve hankida jne. Kõige rohkem rõõmu on aga teinud sel kevadel ilmunud Prantsuse kunstiajakirja Pratique des Arts pastelli eriväljaanne, mis muu hulgas minu natüürmorte tutvustades märgib nende kohta "les natures vivantes" (elavad hinged). See on olnud mu ammune püüdlus: puhuda elu sisse oma elututesse mordiobjektidesse. Et see prantslaste meeles on õnnestunud, teeb ikka südame soojaks küll! (Sõna mordiobjekt tuleneb maalikunstižanrist vaikelu ehk mort ehk natüürmort, mis prantsuse keeles on nature morte ja tähendab surnud loodust, natüürmortides kasutavad kunstnikud esemeid, puuvilju, lilli jms - RH). Kui palju on teil kunstnikutegevuse kõrvalt tarvis mõnd kindlapalgalist tööd teha? Annan eratunde ja juhendan aeg-ajalt kursusi ja õpitubasid. Ainuüksi oma loomingu müügist elab vist ainult kaks protsenti kunstnikest ära. Milles seisnevad Eesti ja Taani näituste suurimad erinevused? Ei tea. Olen liiga kaua Eestist ja Eesti kunstielust eemal olnud, digiajastu tehnoloogiline areng on kindlasti palju muudatusi toonud ka selles vallas, aga ma pole ennast sellega kursis hoidnud. Eriti agar näitusekülastaja pole ma kunagi olnud, tore, et internet nüüd nii palju koju kätte toob. Omaenda näitusetegevuses olen Taanis kogenud nii ülimat professionaalset kui ka jahmatavalt võhiklikku ja amatöörlikku galeriijuhtimist. Milline on kunsti ja kunstniku positsioon Taani praeguses ühiskonnas? Kui märtsis koroonapandeemia tõttu kogu maa lukku pandi ja suur osa majandustegevusest seiskus, hakati rahandusministeeriumis kriisiga toimetulekuks erinevatele eluvaldkondadele abipakke välja töötama. Taani kultuuriminister sättis ennast häbelikult toetusetaotlejate järjekorras viimaseks ja oli vait kui sukk. See ütleb vist nii mõndagi. Aga muidu Taani kubiseb kunstnikest. Sul ei pruugi mingeid oskusi ega teadmisi olla, tee paar kriipsu, aja mõnikord natuke värvi lõuendile ja oledki kunstnik valmis, hakka aga näitustel esinema ja oma töid müüma. No ma ei tea, ma keedan ka vahel suppi ja küpsetan kooki, aga see ei tee minust kokka ega kondiitrit. . . Skaala teises otsas on väike elitaarne seltskond omas mullis. Nad teevad ainult väga kitsale publikule mõistetavat kunsti, istuvad kordamööda kunstifondi komisjonides ja jagavad isekeskis stipendiume ja legaate. Tartus äratasite 1990. aastatel suurt tähelepanu oma õlimaalidega. Kuidas jõudsite pastellini? Vastutulelikkusest ja kokkuhoidlikkusest. Mu ateljee asus lõngapoe kõrval, ventilatsiooni võimalused mõlemal piiratud. Naaber kaebas, et ta lõngad saavad värvi- ja tärpentiinihaisuseks. Hakkasin siis õlide asemel akvarellidega maalima, need ei lõhna. Akvarelli aga ei saa lõpmatuseni parandada ja ümber teha nagu õlimaali. Nii tekkis mul terve kuhu untsu läinud töid. Et kallist kvaliteetpaberit mitte raisku lasta, otsisin oma vanad veneaegsed pastellid välja, ja sealt see lumepall veerema hakkas. . . Nüüd põhiliselt ainult pastellidega maalingi. Pastell on sisuliselt värviline pigmenditolm. Teie ametlikus perekonnanimes Støvring leidub samuti tolmu, sest støv on taani keeles tolm. Mida ütlete kommentaariks? Tjah, nime maagia ehk? Eesti sõbrad kutsuvad meid Tolmurullideks. Kodus pole mahti tolmuimejaga askeldada, sest nii kangesti tõmbab ateljeesse maalima, seal aga on tolm vältimatu, olen kõrvade ja küünarnukkidedeni must nagu korstnapühkija. Ateljeetolmu saab taaskasutada - see on ju valdavalt hinnaline pigment - teen sellest uusi pastelle või lisan vett ja maalin pintsliga nagu vesivärvidega. Millise kohaga Eestis sarnaneb teie elukoht Slagelse ja kas selle nimel on mingi tähendus? Slagelse on selline paraja keskmise suurusega linnake ühetunnise auto-või rongisõidu kaugusel Kopenhagenist. Tähendus on sellel linna ja vallakeskuse nimel kunagi algselt olnud lahinguväli või-lagendik. Eesti vastet ei oskagi oakkuda. Natuke Paidet, natuke Pärnut, natuke Rakveret, natuke Tartut. Võrrelda on raske, kuna Taani mahutab eestiga sama pindala peale viis korda rohkem inimesi. Mul on eestlasena igal pool natuke kitsas. Olete kunagi ammu öelnud, et kunstnikuks võib end nimetada see, kes oskab maalida viinamarju ja lund. Kuivõrd kehtib see teie toonane tõekspidamine praegu? Kas olen niimodi öelnud? ehhee. Küllap siis olen. Maalisin just hiljuti jälle viinamarju, väga lihtne see ei ole, aga kui ikka hoolega uurida nende värve ja valgust, saab asja küll. Praegu on digirevolutsioon palju seni võimatuna tundunud asjad ka maalikunstnikule teinud hõlpsasti kättesaadavaks, igaühel on väike lapik tark mees taskus. Lund ja viinamarju saab maalida arvutul erineval moel ning neid ei pea enam ise välja mõtlema. Nüüd on vist tõeline kunst osata ende lõputute võimaluste vahel valida, olla ise oma valikute peremees ja mitte lasta tehnoloogial ennast täielikult orjastada. Eesti keeles on tore sõna vaimustus. Ma praegu mõtlen, et õige kunstnik peaks suutma oma tööga vaimustada. Eks näis, mis ma 20 aasta pärast neist asjust - ja viinamarjadest - arvan. Millal võisid teie loomingut tartlased eelmisel korral näha? Kas mitte Nooruse galeriis aastal 2016? Nooruse galerii näitus oli Tartu kunstikooli juubeliaasta puhune vilistlaste näituseoksjon, kus osalesin ühe oma sidruninatüürmordiga. Rohkem pole Eesti publik mu viimase aja pilte silmast silma näinud. Mida saame vaadata nüüd E-Kunstisalongis? E-Kunstisalongi pere on valinud mu töödest näitusele suuremalt jaolt sellekevadisi ja -suviseid rõõmsaid lillepilte, sekka paar poliitilise alatooniga vaikelu. Kuuldavasti ei saa te näituse avamisel osaleda. Miks ei saa? Koroonakriis on praegu reisimise keeruliseks ja riskantseks teinud. Pealegi, nagu eespool mainisin, esinen koos kohaliku kunstnikerühmitusega laupäeval avataval sügisnäitusel ja kuna olen üks väljapaneku kujundajatest, jätkub nendel päevadel tegemist kuhjaga. Endine supilinlane Silja Salmistu vahetas võõrsil õlivärvid pastellide vastu

Anno 1997
Eesti kunsti esindusgalerii E-Kunstisalong alustas tööd jaanuaris 1997 ja on kõige vanem eragalerii Eestis. Galerii on korraldanud oksjone 27 aastat, järjekorras on tulemas 54.oksjon. E-Kunstisalong tegeleb eesti kunstiklassika ja kaasaegse kunsti müügiga ning näituste korraldamisega.

E-poest ostetud teosed saadame teieni kulleriga
1-3 tööpäeva jooksul. Transport alates 20 €.

Avaleht > Meedia > Endine supilinlane Silja Salmistu vahetas võõ

Endine supilinlane Silja Salmistu vahetas võõrsil õlivärvid pastellide vastu

Raimu Hanson, Tartu Postimees 17. sept. 2020

Täna avab E-Kunstisalong näituse endise supilinlase Silja Salmistu Tartusse saadetud maalidest. Kunstnikutee alguses tuntust kogunud perekonnanimest on saanud pärast abiellumist Støvring ja elukohaks on nüüd Taani Kuningriik, kunstiringkondades tegutseb ta aga endiselt Salmistuna. Küsimused ja vastused liikusid Tartu ja Slagelse vahel elektrooniliselt.

Kuidas sai Supilinna kunstnikust selle sajandi alguses Taani kunstnik?

Elutee käänud - mu mees ja laste isa, suuresti sponsor ka, on juhtumisi taanlane. Olen endiselt Eesti Vabariigi kodanik.

Milliseid kohanemisraskusi elus ja kunstnikutöös tekkis teise riiki elama asumisel?

Suhtevõrgustiku täielik puudumine. Ma pole ka kuigi suhtlemisaldis tüüp, et seda nullist hakata aktiivselt punuma, nii et isegi praegu, 18 aastat hiljem on mu tutvusringkond küllaltki piiratud. Ilma tutvusteta oled sa aga sama hästi kui mitte keegi.

Kui tihti osalete näitustel?

Hakkasin uuesti maalima viis aastat tagasi, kui lapsed - tütar on praegu 17 ja poeg 15 - niisuureks olid kasvanud, et enam kogu aeg põllesabas ei rippunud. Sestsaadik on CVsse lisandunud kümme soolonäitust, neli Taani žüriinäitust, üheksa rahvusvahelist žüriinäitust ning terve hulk grupi- ja kuraatorinäitusi.
Tänavu on paljud väljapanekud sunnitud koroonapandeemia tõttu kolima galeriiruumidest internetti. Praegu on mu tööd soolonäitusel kohalikus, Slagelse õppekeskuses, nädalavahetusel avame naaberlinna kunstnikega sügisnäituse, kuus mu maali ootavad näituse avamist 3. oktoobril Prantsusmaal Abbaye du Valase'is ja veel osalen praegu kolmel rahvusvahelisel žüriinäitusel virtuaalruumis. Suur rõõm on lõpuks ometi ka Tartus oma töid näidata.

Milliseid tunnustusi peate senises tegevuses kõige olulisemaks?

Tore on aeg-ajalt näitustel ja konkurssidel preemiaid võita, saab autot ja hambaid remontida, ateljee üüri maksta, uusi värve hankida jne. Kõige rohkem rõõmu on aga teinud sel kevadel ilmunud Prantsuse kunstiajakirja Pratique des Arts pastelli eriväljaanne, mis muu hulgas minu natüürmorte tutvustades märgib nende kohta "les natures vivantes" (elavad hinged).
See on olnud mu ammune püüdlus: puhuda elu sisse oma elututesse mordiobjektidesse. Et see prantslaste meeles on õnnestunud, teeb ikka südame soojaks küll! (Sõna mordiobjekt tuleneb maalikunstižanrist vaikelu ehk mort ehk natüürmort, mis prantsuse keeles on nature morte ja tähendab surnud loodust, natüürmortides kasutavad kunstnikud esemeid, puuvilju, lilli jms - RH).

Kui palju on teil kunstnikutegevuse kõrvalt tarvis mõnd kindlapalgalist tööd teha?

Annan eratunde ja juhendan aeg-ajalt kursusi ja õpitubasid. Ainuüksi oma loomingu müügist elab vist ainult kaks protsenti kunstnikest ära.

Milles seisnevad Eesti ja Taani näituste suurimad erinevused?

Ei tea. Olen liiga kaua Eestist ja Eesti kunstielust eemal olnud, digiajastu tehnoloogiline areng on kindlasti palju muudatusi toonud ka selles vallas, aga ma pole ennast sellega kursis hoidnud. Eriti agar näitusekülastaja pole ma kunagi olnud, tore, et internet nüüd nii palju koju kätte toob. Omaenda näitusetegevuses olen Taanis kogenud nii ülimat professionaalset kui ka jahmatavalt võhiklikku ja amatöörlikku galeriijuhtimist.

Milline on kunsti ja kunstniku positsioon Taani praeguses ühiskonnas?

Kui märtsis koroonapandeemia tõttu kogu maa lukku pandi ja suur osa majandustegevusest seiskus, hakati rahandusministeeriumis kriisiga toimetulekuks erinevatele eluvaldkondadele abipakke välja töötama. Taani kultuuriminister sättis ennast häbelikult toetusetaotlejate järjekorras viimaseks ja oli vait kui sukk. See ütleb vist nii mõndagi.
Aga muidu Taani kubiseb kunstnikest. Sul ei pruugi mingeid oskusi ega teadmisi olla, tee paar kriipsu, aja mõnikord natuke värvi lõuendile ja oledki kunstnik valmis, hakka aga näitustel esinema ja oma töid müüma. No ma ei tea, ma keedan ka vahel suppi ja küpsetan kooki, aga see ei tee minust kokka ega kondiitrit...
Skaala teises otsas on väike elitaarne seltskond omas mullis. Nad teevad ainult väga kitsale publikule mõistetavat kunsti, istuvad kordamööda kunstifondi komisjonides ja jagavad isekeskis stipendiume ja legaate.

Tartus äratasite 1990. aastatel suurt tähelepanu oma õlimaalidega. Kuidas jõudsite pastellini?

Vastutulelikkusest ja kokkuhoidlikkusest. Mu ateljee asus lõngapoe kõrval, ventilatsiooni võimalused mõlemal piiratud. Naaber kaebas, et ta lõngad saavad värvi- ja tärpentiinihaisuseks. Hakkasin siis õlide asemel akvarellidega maalima, need ei lõhna. Akvarelli aga ei saa lõpmatuseni parandada ja ümber teha nagu õlimaali. Nii tekkis mul terve kuhu untsu läinud töid.
Et kallist kvaliteetpaberit mitte raisku lasta, otsisin oma vanad veneaegsed pastellid välja, ja sealt see lumepall veerema hakkas...Nüüd põhiliselt ainult pastellidega maalingi.

Pastell on sisuliselt värviline pigmenditolm. Teie ametlikus perekonnanimes Støvring leidub samuti tolmu, sest støv on taani keeles tolm. Mida ütlete kommentaariks?

Tjah, nime maagia ehk? Eesti sõbrad kutsuvad meid Tolmurullideks. Kodus pole mahti tolmuimejaga askeldada, sest nii kangesti tõmbab ateljeesse maalima, seal aga on tolm vältimatu, olen kõrvade ja küünarnukkidedeni must nagu korstnapühkija. Ateljeetolmu saab taaskasutada - see on ju valdavalt hinnaline pigment - teen sellest uusi pastelle või lisan vett ja maalin pintsliga nagu vesivärvidega.

Millise kohaga Eestis sarnaneb teie elukoht Slagelse ja kas selle nimel on mingi tähendus?

Slagelse on selline paraja keskmise suurusega linnake ühetunnise auto-või rongisõidu kaugusel Kopenhagenist. Tähendus on sellel linna ja vallakeskuse nimel kunagi algselt olnud lahinguväli või-lagendik.
Eesti vastet ei oskagi oakkuda. Natuke Paidet, natuke Pärnut, natuke Rakveret, natuke Tartut. Võrrelda on raske, kuna Taani mahutab eestiga sama pindala peale viis korda rohkem inimesi. Mul on eestlasena igal pool natuke kitsas.

Olete kunagi ammu öelnud, et kunstnikuks võib end nimetada see, kes oskab maalida viinamarju ja lund. Kuivõrd kehtib see teie toonane tõekspidamine praegu?

Kas olen niimodi öelnud? ehhee. Küllap siis olen. Maalisin just hiljuti jälle viinamarju, väga lihtne see ei ole, aga kui ikka hoolega uurida nende värve ja valgust, saab asja küll. Praegu on digirevolutsioon palju seni võimatuna tundunud asjad ka maalikunstnikule teinud hõlpsasti kättesaadavaks, igaühel on väike lapik tark mees taskus. Lund ja viinamarju saab maalida arvutul erineval moel ning neid ei pea enam ise välja mõtlema. Nüüd on vist tõeline kunst osata ende lõputute võimaluste vahel valida, olla ise oma valikute peremees ja mitte lasta tehnoloogial ennast täielikult orjastada.
Eesti keeles on tore sõna vaimustus. Ma praegu mõtlen, et õige kunstnik peaks suutma oma tööga vaimustada. Eks näis, mis ma 20 aasta pärast neist asjust - ja viinamarjadest - arvan.

Millal võisid teie loomingut tartlased eelmisel korral näha? Kas mitte Nooruse galeriis aastal 2016?

Nooruse galerii näitus oli Tartu kunstikooli juubeliaasta puhune vilistlaste näituseoksjon, kus osalesin ühe oma sidruninatüürmordiga. Rohkem pole Eesti publik mu viimase aja pilte silmast silma näinud.

Mida saame vaadata nüüd E-Kunstisalongis?

E-Kunstisalongi pere on valinud mu töödest näitusele suuremalt jaolt sellekevadisi ja -suviseid rõõmsaid lillepilte, sekka paar poliitilise alatooniga vaikelu.

Kuuldavasti ei saa te näituse avamisel osaleda. Miks ei saa?

Koroonakriis on praegu reisimise keeruliseks ja riskantseks teinud. Pealegi, nagu eespool mainisin, esinen koos kohaliku kunstnikerühmitusega laupäeval avataval sügisnäitusel ja kuna olen üks väljapaneku kujundajatest, jätkub nendel päevadel tegemist kuhjaga.

Loe lisaks

Viimati lisatud teosed

Veebidisain ja FastLion CMS aara.ee

Endine supilinlane Silja Salmistu

Täna avab E-Kunstisalong näituse endise supilinlase Silja Salmistu Tartusse saadetud maalidest. Kunstnikutee alguses tuntust kogunud perekonnanimest on saanud pärast abiellumist Støvring ja elukohaks on nüüd Taani Kuningriik, kunstiringkondades tegutseb ta aga endiselt Salmistuna. Küsimused ja vastused liikusid Tartu ja Slagelse vahel elektrooniliselt.Kuidas sai Supilinna kunstnikust selle sajandi alguses Taani kunstnik?Elutee käänud - mu mees ja laste isa, suuresti sponsor ka, on juhtumisi taanlane. Olen endiselt Eesti Vabariigi kodanik.Milliseid kohanemisraskusi elus ja kunstnikutöös tekkis teise riiki elama asumisel?Suhtevõrgustiku täielik puudumine. Ma pole ka kuigi suhtlemisaldis tüüp, et seda nullist hakata aktiivselt punuma, nii et isegi praegu, 18 aastat hiljem on mu tutvusringkond küllaltki piiratud. Ilma tutvusteta oled sa aga sama hästi kui mitte keegi.Kui tihti osalete näitustel?Hakkasin uuesti maalima viis aastat tagasi, kui lapsed - tütar on praegu 17 ja poeg 15 - niisuureks olid kasvanud, et enam kogu aeg põllesabas ei rippunud. Sestsaadik on CVsse lisandunud kümme soolonäitust, neli Taani žüriinäitust, üheksa rahvusvahelist žüriinäitust ning terve hulk grupi- ja kuraatorinäitusi.Tänavu on paljud väljapanekud sunnitud koroonapandeemia tõttu kolima galeriiruumidest internetti. Praegu on mu tööd soolonäitusel kohalikus, Slagelse õppekeskuses, nädalavahetusel avame naaberlinna kunstnikega sügisnäituse, kuus mu maali ootavad näituse avamist 3. oktoobril Prantsusmaal Abbaye du Valase'is ja veel osalen praegu kolmel rahvusvahelisel žüriinäitusel virtuaalruumis. Suur rõõm on lõpuks ometi ka Tartus oma töid näidata.Milliseid tunnustusi peate senises tegevuses kõige olulisemaks?Tore on aeg-ajalt näitustel ja konkurssidel preemiaid võita, saab autot ja hambaid remontida, ateljee üüri maksta, uusi värve hankida jne. Kõige rohkem rõõmu on aga teinud sel kevadel ilmunud Prantsuse kunstiajakirja Pratique des Arts pastelli eriväljaanne, mis muu hulgas minu natüürmorte tutvustades märgib nende kohta "les natures vivantes" (elavad hinged).See on olnud mu ammune püüdlus: puhuda elu sisse oma elututesse mordiobjektidesse. Et see prantslaste meeles on õnnestunud, teeb ikka südame soojaks küll! (Sõna mordiobjekt tuleneb maalikunstižanrist vaikelu ehk mort ehk natüürmort, mis prantsuse keeles on nature morte ja tähendab surnud loodust, natüürmortides kasutavad kunstnikud esemeid, puuvilju, lilli jms - RH).Kui palju on teil kunstnikutegevuse kõrvalt tarvis mõnd kindlapalgalist tööd teha?Annan eratunde ja juhendan aeg-ajalt kursusi ja õpitubasid. Ainuüksi oma loomingu müügist elab vist ainult kaks protsenti kunstnikest ära.Milles seisnevad Eesti ja Taani näituste suurimad erinevused?Ei tea. Olen liiga kaua Eestist ja Eesti kunstielust eemal olnud, digiajastu tehnoloogiline areng on kindlasti palju muudatusi toonud ka selles vallas, aga ma pole ennast sellega kursis hoidnud. Eriti agar näitusekülastaja pole ma kunagi olnud, tore, et internet nüüd nii palju koju kätte toob. Omaenda näitusetegevuses olen Taanis kogenud nii ülimat professionaalset kui ka jahmatavalt võhiklikku ja amatöörlikku galeriijuhtimist.Milline on kunsti ja kunstniku positsioon Taani praeguses ühiskonnas?Kui märtsis koroonapandeemia tõttu kogu maa lukku pandi ja suur osa majandustegevusest seiskus, hakati rahandusministeeriumis kriisiga toimetulekuks erinevatele eluvaldkondadele abipakke välja töötama. Taani kultuuriminister sättis ennast häbelikult toetusetaotlejate järjekorras viimaseks ja oli vait kui sukk. See ütleb vist nii mõndagi.Aga muidu Taani kubiseb kunstnikest. Sul ei pruugi mingeid oskusi ega teadmisi olla, tee paar kriipsu, aja mõnikord natuke värvi lõuendile ja oledki kunstnik valmis, hakka aga näitustel esinema ja oma töid müüma. No ma ei tea, ma keedan ka vahel suppi ja küpsetan kooki, aga see ei tee minust kokka ega kondiitrit...Skaala teises otsas on väike elitaarne seltskond omas mullis. Nad teevad ainult väga kitsale publikule mõistetavat kunsti, istuvad kordamööda kunstifondi komisjonides ja jagavad isekeskis stipendiume ja legaate.Tartus äratasite 1990. aastatel suurt tähelepanu oma õlimaalidega. Kuidas jõudsite pastellini?Vastutulelikkusest ja kokkuhoidlikkusest. Mu ateljee asus lõngapoe kõrval, ventilatsiooni võimalused mõlemal piiratud. Naaber kaebas, et ta lõngad saavad värvi- ja tärpentiinihaisuseks. Hakkasin siis õlide asemel akvarellidega maalima, need ei lõhna. Akvarelli aga ei saa lõpmatuseni parandada ja ümber teha nagu õlimaali. Nii tekkis mul terve kuhu untsu läinud töid.Et kallist kvaliteetpaberit mitte raisku lasta, otsisin oma vanad veneaegsed pastellid välja, ja sealt see lumepall veerema hakkas...Nüüd põhiliselt ainult pastellidega maalingi.Pastell on sisuliselt värviline pigmenditolm. Teie ametlikus perekonnanimes Støvring leidub samuti tolmu, sest støv on taani keeles tolm. Mida ütlete kommentaariks?Tjah, nime maagia ehk? Eesti sõbrad kutsuvad meid Tolmurullideks. Kodus pole mahti tolmuimejaga askeldada, sest nii kangesti tõmbab ateljeesse maalima, seal aga on tolm vältimatu, olen kõrvade ja küünarnukkidedeni must nagu korstnapühkija. Ateljeetolmu saab taaskasutada - see on ju valdavalt hinnaline pigment - teen sellest uusi pastelle või lisan vett ja maalin pintsliga nagu vesivärvidega.Millise kohaga Eestis sarnaneb teie elukoht Slagelse ja kas selle nimel on mingi tähendus?Slagelse on selline paraja keskmise suurusega linnake ühetunnise auto-või rongisõidu kaugusel Kopenhagenist. Tähendus on sellel linna ja vallakeskuse nimel kunagi algselt olnud lahinguväli või-lagendik.Eesti vastet ei oskagi oakkuda. Natuke Paidet, natuke Pärnut, natuke Rakveret, natuke Tartut. Võrrelda on raske, kuna Taani mahutab eestiga sama pindala peale viis korda rohkem inimesi. Mul on eestlasena igal pool natuke kitsas.Olete kunagi ammu öelnud, et kunstnikuks võib end nimetada see, kes oskab maalida viinamarju ja lund. Kuivõrd kehtib see teie toonane tõekspidamine praegu?Kas olen niimodi öelnud? ehhee. Küllap siis olen. Maalisin just hiljuti jälle viinamarju, väga lihtne see ei ole, aga kui ikka hoolega uurida nende värve ja valgust, saab asja küll. Praegu on digirevolutsioon palju seni võimatuna tundunud asjad ka maalikunstnikule teinud hõlpsasti kättesaadavaks, igaühel on väike lapik tark mees taskus. Lund ja viinamarju saab maalida arvutul erineval moel ning neid ei pea enam ise välja mõtlema. Nüüd on vist tõeline kunst osata ende lõputute võimaluste vahel valida, olla ise oma valikute peremees ja mitte lasta tehnoloogial ennast täielikult orjastada.Eesti keeles on tore sõna vaimustus. Ma praegu mõtlen, et õige kunstnik peaks suutma oma tööga vaimustada. Eks näis, mis ma 20 aasta pärast neist asjust - ja viinamarjadest - arvan.Millal võisid teie loomingut tartlased eelmisel korral näha? Kas mitte Nooruse galeriis aastal 2016?Nooruse galerii näitus oli Tartu kunstikooli juubeliaasta puhune vilistlaste näituseoksjon, kus osalesin ühe oma sidruninatüürmordiga. Rohkem pole Eesti publik mu viimase aja pilte silmast silma näinud. Mida saame vaadata nüüd E-Kunstisalongis?E-Kunstisalongi pere on valinud mu töödest näitusele suuremalt jaolt sellekevadisi ja -suviseid rõõmsaid lillepilte, sekka paar poliitilise alatooniga vaikelu.Kuuldavasti ei saa te näituse avamisel osaleda. Miks ei saa?Koroonakriis on praegu reisimise keeruliseks ja riskantseks teinud. Pealegi, nagu eespool mainisin, esinen koos kohaliku kunstnikerühmitusega laupäeval avataval sügisnäitusel ja kuna olen üks väljapaneku kujundajatest, jätkub nendel päevadel tegemist kuhjaga.

Endine supilinlane Silja Salmistu vahetas võõrsil õlivärvid pastellide vastu