Kunstikaupmees Tiia Karelson vajab Kunstimaja suur näitusesaal sumiseb täna E-kunstisalongi 20. aastapäevale kutsutud külalistest-kunstisõpradest. Salongi näitusel «Kulda väärt kunst» on, mida vaadata. . . Tiia poole võib alati ükskõik mis murega pöörduda, ta kuulab ja aitab Kunstikaupmees Tiia Karelson vajab ilu ja lugusid
Anno jaanuar 1997
Tere tulemast Eesti kunsti esindusgaleriisse
Tehase 16, Tartu E-Kaubamajas,
Avatud: E–R 10–18 ja L 10–16

Ostude saatmine üle maailma!

Kunstikaupmees Tiia Karelson vajab ilu ja lugusid

Vilja Kohler, Tartu Postimees 20. jaan. 2017

Kunstimaja suur näitusesaal sumiseb täna E-kunstisalongi 20. aastapäevale kutsutud külalistest-kunstisõpradest. Salongi näitusel «Kulda väärt kunst» on, mida vaadata...

Kunstimaja suur näitusesaal sumiseb täna E-kunstisalongi 20. aastapäevale kutsutud külalistest-kunstisõpradest. Salongi näitusel «Kulda väärt kunst» on, mida vaadata. Näitusel väljas olevast ligi sajast teosest võib E-kunstisalongi omanik Tiia Karelson pajatada ühe loo teise järel. Kuidas on aga lood Eesti kunsti ja selle müügist äraelamisega? Keda Eesti kunst kõnetab ja mis kõnetab Tiia Karelsoni? Uurime järele. Kas nii asjatundjatele kui lihtinimestele palju kõneainet pakkuv Eesti uus märk, mis minister Urve Palole heas mõttes kananaha ihule tõi, ka teiega sama tegi?



Te mõtlete seda rahnu? Jah, ma ei saa salata, et seal midagi imetlusväärset ei ole. Uhke selle üle kuidagi olla ei oska. Aga tänapäeval ongi nii, et ilu ei ole moes, peabki selline käki moodi asi olema.

Mina otsin kunstist ilu. Kunagi üks inimene küsis, mis parteisse ma kuulun. Mõtlesin, et ma ei kuulu ju kuskile, aga vastasin, et kuulun iluotsijate parteisse. Ta jäi mulle otsa vaatama ja ütles, et ega seal vist palju rahvast ole. Kostsin, et ei ole jah, aga mis siis.

Mis toob teile kunstis heas mõttes kananaha ihule?

Head tunded. Meie lugu: kust tuleme ja kuhu läheme, kuidas inimeseks olla ja jääda, mis lood oma ellu lasta ja kuidas need minu elu rikastavad, näiteks emotsionaalselt. Igal pildil on oma lugu, kui seda otsida. Lugu on väga-väga tähtis, see tekitab emotsiooni ja emotsioon jällegi aitab elus edasi kulgeda.

Missugune on teie kui kunstikaupmehe lugu?

Mu viimane töökoht enne E-kunstisalongi oli Raekoja platsil asunud Arsi kunstisalong, kus olin juhataja. Kuna kunsti toetanud sotsialistlik süsteem lagunes, lagunes koos Arsiga ka see salong, olin isegi paar kuud töötu.

Aga hinge jäi tahtmine edasi minna, sest kunstnike seltskond on niivõrd äge: nii inimesed kui see, et näed, mis on jälle tehtud. Kui tead seda lugu, kes on kelle ja mis millega seotud, moodustub hästi eluterve pilt. Kui oled kunstnike seltskonnas sees, ei taha sellest maailmast välja tulla, sest seal unustad infomüra enda ümber.

Kas olite alustades kindel, et ühel päeval tähistate oma salongi ümmargust aastapäeva?

Ei, ma polnud milleski kindel. Mul oli ainult usk endasse ja tahtmine teha, mitte midagi muud. Ma ei kujutanud üldse ette, kuidas selle alaga elada, kuidas edasi minna. Põhikapital oligi pealehakkamine, head suhted kunstnikega, ja kuigivõrd olid ka teadmised, kuidas see asi üles ehitada. Sest kunstiäri on äri nagu iga teinegi, oma sisemise struktuuriga.

Iga äri põhineb inimlikel suhetel. Ja äri on nagu ujumine: kui tõmblema hakkad, tõmbad suu vett täis, ja kui vesi juba ninna tuleb, siis on läbi.

Ettevõtjal peab kindlasti selja taga olema väga toetav pere, minul on. Alustasin, kui lapsed just kodust ära läksid, sain täielikult tööle pühenduda.

Kui lapsed kodust lahkuvad, on vanematel väljaminekud ju kõige suuremad, teie aga hakkasite siis oma raha salongi peale kulutama.

Meil ei olnud nii. Kaupo läks kodust, kaks kätt taskus. Andsin talle teki, padja ja linad, needki varastati autost ära. Karel hakkas arstina kohe ise teenima. Ainult valged tuhvlid ostsin talle töö juurde.

Olin 20 aastat tagasi täiesti vaba ja kunsti alal peadki täiesti vaba olema. Selles äris tuleb õudselt pühenduda.

Ja muidugi peab olema väga hea naiskond-meeskond, meil see on. Näiteks galerist Daisi Kahur on salongis töötanud 20 aastat. Olen temaga kauemgi koos tegutsenud, ta õpetas mu Arsis välja.

Mitu korda olete mõelnud, et kingapoodi või söögikohta olnuks lihtsam pidada?

Mitte kordagi! Tõsi, kingi ostavad kõik, kunst on aga selline asi, mis ei sünni süüa ega selga panna, millekski see nagu ei kõlba. Aga kõige tähtsam ongi silmale nähtamatu, nagu öeldakse «Väikeses printsis».

Kui palju meil on kunsti ostjaid ja kes nad on?

Kaunis tihti küsitakse minu käest üsna kaastundliku näoga, kas kunsti ikka ostetakse. Vahel tahaksin Oskar Lutsu moodi vastata, et hommikupoolikul käis üks inimene, õhtupoolik oli hulga rahulikum.

Kõigepealt peab olema kaup, mida müüa. Kunsti­äri ja kunstikaupmehe saavad luua ainult kunstnikud - kui on pakkuda väärt kunstnike väärt töid, siis neid ostetakse.

Kunsti soetavad inimesed, kes on saanud oma elu materiaalse külje korda ja vaatavad siis, et midagi on nagu puudu, mingi tühi koht on. Ja kui nad avavad kunsti ukse, ega nad siis seda enam kinni panema kipu.

Põhiliselt on ostjaks haritud rahvas. Öeldakse ju, et on inimesi, kellel on raha, ja on inimesi, kes on rikkad. Rikkaks olemine tähendab, et sul on nii raha kui vaimsust. Eesti kunstipublik on väga arukas, kunstiteadlikke inimesi tuleb üha juurde. Neid on nii palju, et saame oma äri positiivse poole peal peetud.

Missugused eelistused sel publikul on?

Vaadatakse ka noori kunstnikke, aga kindlam on ikka minna tuntud nime peale. Alustades hakkasime liikuma üha suurema tuntuse poole, nüüd müüme Eesti tippkunsti. Müüme nime, mis on umbes sama nagu rahatähel panga presidendi allkiri.

Kui palju teoseid on salong müünud?

Ainult oksjonitel oleme müünud ligi 2000 tööd, 37 oksjonit on olnud. Kui palju oleme üldse müünud, ei oskagi öelda. Aga näiteks meil on kunstnik, kellega koos alustasime, tema teoseid oleme müünud ligi 700.

Kui palju maksis oksjonite kalleim teos?

112 000 eurot, paar aastat tagasi. See oli Johann Köleri «Hiiu saare talupoeg kirvega / Villem Tamme portree» aastast 1863.

Võib ju arvata, et kui tahad edukat kunstiäri pidada, korralda oksjoneid. Aga see ei ole nii, ka teised on seda teed läinud, kuid pole õnnestunud. Nagu Võrumaal öeldakse: es kääna välla. Selles äris on oma x-faktor, mis sind aitab ja suunab.

Kui suur oli teie kodune kunstikogu 20 aastat tagasi?

Siis oli meil vaid üks maal, mida nüüd häbenen.

Kullerkupud või sirelid?

Umbes nii. Urmas Ott tögas mind kullerkuppude ja sirelitega ilmast ilma. Kord koos Roomas reisil käies ütles ta: «Tiiakene, osta siit neid pilte, saad Tartus edasi müüa. Aga ega seal Tartus vist muud osteta kui sireleid ja kullerkuppe?» Mõnikord helistas ta galeriisse: «Tervist! Kas teil on sireleid või kullerkuppe, raam võib odavam olla.»

Lühidalt - minu kunstikogus ei olnud midagi, oligi ainult üks pilt ja toogi kehvake. Arenesin koos salongiga.

Kas esimene maal on alles?

Jah, see on maakodus. Kunstnikul on pildi all samad nimetähed nagu mu abikaasal. Naerame ikka, et sellepärast me selle teose ostsimegi, et sellest jääks mulje kui Mati maalist. Nüüd on meil kodus tippteosed ja sellised asjad, millel on näiteks oma lugu või kindel seos meiega.

Kodune kogu on päris suur, need teosed on ka minu pensionisambad. Kui on rasked ajad, siis müün, kui head ajad, siis ostan. Raatsin ikka kodust mõne teose ära müüa, kui midagi asemele saan.

Kelle töid te kõige parema meelega koju ostate?

Ei oska öelda! Vaat nüüd on äriinkubaatorid, kus hautakse ideid-firmasid välja, pead seal äriplaani tegema - mul pole kahekümne aasta jooksul ühtegi äriplaani olnud, kõik on olnud ainult emotsiooni peal. Nii on ka maali ostmisega: näita mulle, mis seal on, vaatan ainult korraks peale ja ütlen, kas see sobib mulle või ei.

Kes Eesti kunstnikest teile endale väga meeldib?

Mul pole üht armastust, sest kunst on subjektiivne.

Väga kujundab maitset see, kui me kunstnikku tunneme. Kui ta on tore inimene, tundub teos meile kuidagi palju parem. Johannes Uiga oli mul väga-väga hea sõber, oh neid lõputuid tunde temaga galeriis või ateljees, kus ajataju kaotasin. Kui vaatan tema töid, tuleb isiklik lugu neisse juurde, see teeb teose veel väärtuslikumaks.

Kunstiga on ka nii, et kui oled kunstniku töödest midagi väga head näinud, siis kandub see tunne edasi tema teistesse töödesse.

Mis teile salongi kahekümnele aastale tagasi vaadates kananaha ihule toob?

Eredad hetked oksjonitel. Ma ei unusta elu lõpuni seda, kuidas Pärnus Ammende villas peetud oksjonil oli Virve, Viiralti modell Virve ise. Teosel on ta üheksa-aastane, oksjoni ajal oli 71.

«Virve» pandi molbertile, Virve läks selle ette ja rääkis, kuidas Viiralt seda plaati graveeris. Rääkis, kuidas mehed seal põllul naersid Viiraltit, et mis mees sa oled, tule künna ja külva nagu õige eesti mees. Siis ei olnud Viiralt ju kuulus ega midagi. Aga nendest kündjatest-külvajatest ei tea praegu keegi mitte midagi, kuid Viiralt on kõigile teada-tuntud. Vaat sellised hetked toovad kananaha ihule.

Mis on teile kunstiäris kõige nauditavam?

Näiteks see, et oleme Tartu kunstimajja jälle näituse üles saanud. Siin on pea sada teost, kõik kunagi meilt ostetud, need on kellelegi korda läinud ja nüüd on jälle siin kõigile vaatamiseks väljas. Inimesed tulevad ja ütlevad: «Kui ilus!» Vaat see, et meie töö läheb inimestele korda ja rõõmustab neid, on nauditav.

Või siis keegi tuleb galeriisse ja ütleb meilt ostetud teosest rääkides: «Küll mul on hea maal kodus.» Need on küll pisiasjad, aga rohkem polegi vaja.

Mis on selles äris kõige põnevam?

Ehk see, kui saad kätte väga huvitava teose, mida sa ei looda, aga saad. Ma ei unusta kunagi, kuidas Konrad Mägi sugulased tulid salongi oma Konrad Mägedega. Hing pidi kinni jääma!

Või siis kirjutati meile Torontost: tulge, suur maal on leitud, pallaslane Viljandist, Erich Pehap. Läksime, maal rulliti lahti ja sa näed, et tõepoolest - mis see kõik on! Siis tood rulli siia ja hakkad tööle: paned alusraami, tõmbad pildi sirgu, annad parema elu, paned ilusa raami ümber ja sätid kõigile välja vaadata. Ja veel need lood, mis Pehapiga kaasas käivad, väga põnev!

Või kui Park-hotell andis teada, et nende teosed lähevad müüki. Kes saab? Kõik viskusid nende järele ja kui meie need saime, oli rõõmu palju, ei saa salata. Asi pole selles, et väärtuslikud teosed endale saime, vaid selles, et meid usaldatakse. See teeb meele rõõmsaks. Kunsti müük polegi muud kui usalduse müük.

Mis on selles töös kõige huvitavam?

Kunstnikega suhtlemine, nende maailm on huvitav ja põnev. Eriti need pallaslased … Kui palju ma olen käinud kunstimajas nende lugusid kuulamas ning kuidas need omavahel põimuvad: üks näeb asja ühest, teine teisest vaatevinklist. Siis nende isiklikud suhted, elulood, mis neile tähtis on - nii palju on kuulata ning kõik lood kujundavad ju ka kuulajat.

Ka ostjatega on huvitav suhelda ja on väga tore, et saad vahendada väärika kunstiteose jõudmist väärikasse koju.

Kas ettevõtjana saate kunstnikuga olla sõber või jääb teie ja nende vahele äriline distants?

Äri ei välista sõprust, saab sõber olla. Eriti tore on, kui tuleb sõnum «Saada ruttu raha, saad kunstniku koju aidata». Nii armas, see on ju sõprus.

Või näiteks tuleb kunstnik, pakub oma tööd, tal on raha vaja. No kui see töö on hea, miks ma siis ei osta? Nõukogude ajal pidasid kunstnikud häbiväärseks oma töid müüa. Kui kunstnik tol ajal oma töö müüs, pidid ikka olema tema suur usaldusalune. Tänapäeval on väga loomulik, et kunstnikul on raha vaja.

On kurb, et pole riiklikke oste, ei tellita portreesid nagu vanasti. Lembit Saarts ütles mulle kord: «Näe, selle maali eest sain endale korraga ®iguli osta.»

Nüüd sellist asja ei juhtu. On üks noor kunstnik, selline pikk ja peenike. Ütlesin talle, et need on sul väga head tööd, kas on veel, nende järele oleks nõudmine. Ta vastas, et ei saa nii ruttu teha, käib tööl. Küsisin, kas sa nii ei ela ära, et ainult kunstnik oled. Ütles, et elab küll, aga siis peab veel vähem sööma. Kurb! Samas, kui ta tööl käib, siis ju kunst kannatab selle all.

Mis on kunstiäris kõige tasuvam?

Nagu teisteski ärides - kui saad odavalt osta ja kallilt müüa. Aga selliseid kuldkalu tihti ei püüa. Nii ei ole, et siin kivi all on, lähme aga ja võtame.

Mitu masu on teil oma äris olnud?

Mitte ainsatki. Ka suure masu ajal 2009. aastal, kuigi see oli eriti raske aeg. Kolisime siis salongi just vastu talve kaubamajast ära. Saime karistuse kaela, sest lahkusime aasta enne lepingu lõppemist. Kaubamajas läks meil väga hästi, aga kui nägin panga ruume, ei suutnud vastu panna, see koht oli nii ilus!

Oli just kõige sügavam masu, kolisime kaubamajast ära, alustasime uues kohas, inimesed ei teadnud, kus oleme - ja imelik, saime siis isegi klaveri osta. Ise ka ei saa aru, kuidas nii saab olla. Mõtlen ikka, et meie ostjad on targad inimesed, neid ei raputa masu, nad oskavad ellu jääda. Ja kui nemad oskavad ellu jääda, jääme ka meie.

Olete ilmast ilma salongis, kas te ei saa ikka veel rahulikult kodus diivanil lebada ja ¹okolaadi süüa?

Saaks küll, aga ei taha, galeriis on põnev. Kui meie galeristid Daisi Kahur ja Airi-Kairi Kaasik helistavad, et toodi see või too, panen krabinal minema, sest nii põnev on.

Autotööstur Fordi viimane soov enne surma oli teenida veel üks dollar. Minu viimane soov on, et laske mul veel üht põnevat maali vaadata ja nautida.

KOMMENTAAR
E-kunstisalongi galerist Daisi Kahur: tutvusin Tiiaga üle paarikümne aasta tagasi, töötades Arsi kunstisalongis, kuhu ta tuli juhatajaks. Esimene mulje oli väga hea: kõik muutus, salongis hakkasid puhuma värsked tuuled, sest Tiial oli väga suur tahtmine kõike paremaks teha.

Nii olemegi jäänud koos töötama, sobime. E-kunstisalongil on 20 aasta jooksul olnud erinevaid aegu, kuid ettevõtjana pole Tiia muretseja, vaid tegutseja. Ta leiab igale olukorrale lahenduse, tal alati plahvatab ja sellepärast on tema kõrval väga kindel töötada. Lihtsalt on nii, et Tiial tuleb alati päike pilve tagant välja.

On tõesti õige, et tal pole kunagi olnud raudset äriplaani. Aga tal on väga hea vaist, sisetunne, mille järgi ta tajub, mis on õige või vale. See pole minu teada kunagi alt vedanud.

Tiia küsib alati ka minu arvamust. Suurtes asjades pole me kunagi vaielnud, sest usaldan teda. Austan teda väga, sest koostöö Tiiaga on mulle väga palju andnud. Olin tagasihoidlik, aga Tiia on muutnud mind enesekindlaks, julgen otsuseid teha, suhelda, oma arvamust välja öelda.

Ta on fantastiline inimene, meil pole kunagi olnud ülemuse-alluva suhe, oleme nagu üks pere. Tiia poole võib alati ükskõik mis murega pöörduda, ta kuulab ja aitab.


Viimati lisatud teosed



Otsi konkreetset autorit nime või nimeosa järgi.
Täisnimekiri on nähtav ülal lingi Autorid kaudu.

Vaata tehnikate järgi



  —  

Vaata teemade järgi



Kunsti ost ja müük
E-Kunstisalong pakub laias valikus klassikalist ja modernset kunsti. Enamik galeriis müügil olevaid töid on üleval ka koduleheküljel.

Alates 1997. aastast
Galerii alustas tööd jaanuaris 1997. E-Kunstisalong korraldab oksjone, müüb kunstiklassikat ja kaasaegset kunsti ning kureerib näitusi.

Vaata ka galerii tegemisi Facebookis

Kontaktandmed
E-Kunstisalong OÜ, reg. 11699523,
Tehase 16, Tartu, 50107 
E-mail 
Kontakttelefon (+372) 7366 777

Veebidisain ja FastLion CMS aara.ee

Kunstikaupmees Tiia Karelson vajab

Kunstimaja suur näitusesaal sumiseb täna E-kunstisalongi 20 aastapäevale kutsutud külalistest-kunstisõpradest Kunstimaja suur näitusesaal sumiseb täna E-kunstisalongi 20. aastapäevale kutsutud külalistest-kunstisõpradest. Salongi näitusel «Kulda väärt kunst» on, mida vaadata...

Kunstikaupmees Tiia Karelson vajab ilu ja lugusid

www.e-kunstisalong.ee © 2018 E-kunstisalong OÜ » Kunsti ost ja müük