Malle Leis: sürrealismist taimede Malle Leis on üks neist Eesti naiskunstnikest, kelle nimi on viimaste aastakümnete jooksul ikka ja jälle meedias kajastamist leidnud ning kellest on võimatu mööda minna, rääkides Eesti kunstiloost. Postimees Malle Leis: sürrealismist taimede juurde
Anno jaanuar 1997
Tere tulemast Eesti kunsti esindusgaleriisse
Tehase 16, Tartu E-Kaubamajas,
Avatud: E–R 10–18 ja L 10–16
Kõik kodulehel olevad teosed on galeriis saadaval.
Ostude saatmine uksest ukseni.
Tere tulemast Eesti kunsti esindusgaleriisse
Tehase 16, Tartu E-Kaubamajas,
Avatud: E–R 10–18 ja L 10–16
Kõik kodulehel olevad teosed on galeriis saadaval.
Ostude saatmine uksest ukseni.
Malle Leis: sürrealismist taimede juurde
Kadri Asmer 8. dets. 2007
Malle Leis on üks neist Eesti naiskunstnikest, kelle nimi on viimaste aastakümnete jooksul ikka ja jälle meedias kajastamist leidnud ning kellest on võimatu mööda minna, rääkides Eesti kunstiloost.
 Tema puhul ei saa rääkida feministlikust, vaid feminiinsest kunstist, kust on võimalik leida tõlgendusi naiselikust algest. Eelkõige on kunstniku loomingut seostatud taime- ja lillemotiividega, mis on edasi antud jõuliselt ja kohatise brutaalsusega, kuid seejuures säilitanud õrnuse ja realiteediläheduse. Malle Leis alustas 1960ndatel avangardistlike kunstnike hulgas abstraktsete ja sürrealistlike kompositsioonidega, kuid algusest peale on Leisi loomingut läbinud taimetemaatika. Järgnevate kümnendite jooksul võib leida tööst töösse korduvaid kindlakskujunenud kujundeid, mis järgisid popkunsti esteetilisi tõekspidamisi. Ajaga Leis eemaldus neist ning dekoratiivsus taandus intiimsuse ees. Kui tema varasemate aastate loominguga assotsieeruvad erksa koloriidiga plakatlikud motiivid loodusest, siis nüüd on saabunud justkui teatav rahu. Kunstniku käekiri on endine, muutunud on meeleolu. Punased õunad Pealkiri «Punased õunad» tuleb sellest, et kunstnik maalib alati natuurist ja seda, mida parasjagu loodus pakub ning mis köidab. Sedapuhku köitis õunte vorm ja värv. Eksponeeritud töödest moodustavad enamiku akvarellid, erandina on väljas suuremõõtmeline õlimaal nagu näituse alustala. Kui maalil on kujutatud julge koloriidiga dekoratiivseid ja selgepiirilisi õunapuuõisi, siis akvarellid moodustavad eri kompositsioone punastest õuntest. Malle Leis avab taimede maailma ilu, mis on edasi antud lihtsuses ja vaikuses. Talle on alati olnud omane kasutada argiseid teemasid ja olemasolevaid objekte, mida päevast päeva näeme. Kunstnik sõnastab need vaid ümber ja annab neile uue mänguruumi. Üksikud kujundid on asetatud ühevärvilisele, sedapuhku valgele foonile, mistõttu need pälvivad kogu tähelepanu. Ei ole segavat taustinfot, vaid kunstnik on suunanud vaataja pilgu kujutatavatele objektidele, mis puhtal lokaalvärvi taustal pääsevad selle võrra rohkem mõjule. Puhas ja kordumatu Oluline pole ruum, vaid objekt - kunstnik vastandab need kaks, sulandades nad üheks, mida kõige paremini toetab akvarelli tehnika. Liigne on eemaldatud ning see, mis järel, on tõeline, puhas ja kordumatu. Kõik on kordumatu, ka ükski õun pole identne teisega. Iga töö jaoks on kunstnik korjanud koduaiast uued õunad, seega on läbiv teema, kuid pole kahte sarnast tööd. Malle Leisi looming on iga kümnendiga liikunud sammu edasi ning tundub, et nüüd on jõuline ekspressiivsus ja bravuur asendunud rahu ja mõtisklustega. Postimees |
