Vive Tolli graafika Vive Tolli (1928–2020) on tuntud kui eesti graafika grand old lady. Tema loomingut iseloomustavad tehniline meisterlikkus, poeetiline väljenduslaad ja põhjamaine romantilisus. Tema töödes põimuvad rahvakunsti motiivid ja etnograafilised elemendid, inimese suhe looduse ja pärimusega ning eesti mütoloogia. Käesolev näitus loob ülevaate kunstniku kuue aastakümne (1960. –2010. aastad) vältel valminud graafikast. Kokku on näitusel 16 tööd. 1960. aastatel eesti graafika uuendajate hulka tõusnud Tolli looming omandas järgmisel kümnendil üha selgema rahvusromantilise mõõtme. Kunstiajaloolane Mai Levin on seostanud seda 1970. aastatel tugevnenud huviga rahvusliku identiteedi ja juurte vastu. Tolli osa selles protsessis väljendus eeskätt rahvaluuleainese kaasaegses tõlgendamises. Rahvakalendri tähtpäevadele pühendatud graafiline sari tõi talle 1978. aastal Kristjan Raua aastapreemia. Sellesse 1977. aastal loodud sarja kuuluvad “Jaanipäev”, “Paastumaarja päev”, “Mardipäev” ja “Nuudipäev”. Tollile kujunesid omaseks ülaltvaates kompositsioonid, rikkalikud faktuurid ning diskreetselt kasutatud värv. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses lisandusid tema loomingusse üha enam geomeetrilised kujundid ning ukse- ja aknamotiivid, mis avavad teostes justkui sissepääsu teise, vaimsesse ruumi (“Triiphoone” 1977, “Näitemäng II” 1976). Nii põimuvad Tolli graafikas nähtav maailm ja selle taha jääv kujuteldav ruum, argine ja müütiline. Üheks kunstniku korduvaks meelismotiiviks kujunes Tallinn ja eriti selle vanalinn (“Aed müüride varjus” 1974). Tolli ei käsitlenud linna üksnes arhitektuurilise keskkonnana, vaid tervikliku kultuuriruumi ja kunstiteosena. Vanalinnamotiivid ilmuvad tema graafikasse varakult, ent hiljem pöördus ta üha enam konkreetsete ajalooliste paikade ja arhitektuuridetailide poole. Sügavalt eesti kultuuriga seotud kunstnikuna oli Tolli samal ajal vastuvõtlik ka maailmakultuuri mõjudele. Tema teostes leidub viiteid teiste maade arhitektuurile, sümboolikale ja vaimukultuurile. Ida kultuuride mõju kajastub näiteks teostes „Püha puu mäe varjus“ (1988) ja „Tempel“ (1997). Hilisemas loomingus muutus Tolli väljenduslaad järk-järgult abstraktsemaks, kuid säilitas talle iseloomuliku poeetilisuse ja tehnilise nõudlikkuse. Vive Tolli loominguline pärand hõlmab lisaks vabagraafikale sadakonda illustreeritud ja kujundatud raamatut ning umbes 400 eksliibrist. Vaatamata erakordsele produktiivsusele jäi ta oma teoste ja nende teostuse suhtes alati nõudlikuks. Tolli oli üks juhtfiguure eesti estampgraafika jõulises esiletõusus, mis sai alguse 1950. aastate teisel poolel ning millega kaasnes graafikatehnikate ja väljendusvahendite üha vabam kasutamine. 1960. aastate eesti graafika uuendajate hulka kuulusid tema kõrval teiste seas Peeter Ulas, Evi Tihemets ja Herald Eelma. Vive Tolli lõpetas 1947. aastal Tallinna 3. Keskkooli. Aastatel 1947–1949 õppis ta Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis keraamikat ning 1953. aastal lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi graafika erialal. Ta täiendas end 1969. aastal Jugoslaavias ja 1987. aastal Kanadas. Tolli töötas 1953. –1982. aastal vabakunstnikuna, seejärel Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna. 1987. aastal sai temast dotsent ning 1992. –1998. aastal oli ta graafikaosakonna professor. Vive Tolli oli Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. Tolli oli alates 1957. aastast Kunstnike Liidu liige ning 1972. aastast Soome Kalevala seltsi auliige. Tema arvukate tunnustuste hulka kuuluvad Eduard Wiiralti kunstiauhind (1998), Valgetähe III klassi teenetemärk (2001), Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2001) ning Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind (2008). Lisaks kodumaisele tunnustusele kujunes Tollil ka tugev maine rahvusvahelise kunstnikuna. Peale rohkete ja sagedaste auhinnatud esinemiste rahvusvahelistel grupinäitustel toimus Tollil ka isikunäitusi välismaal (Taanis, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Kanadas, Lätis, Ukrainas) ning 1978. aastal ilmus Moskvas Boris Bernsteini monograafia, mis on üks suuremamahulisi uurimusi Vive Tollist. Tema teoseid leidub kogudes üle maailma. Silmapaistva graafiku ja mõjuka õppejõuna jättis Vive Tolli sügava jälje eesti graafika arengusse. Näitusega saab tutvuda ja teoseid soetada kuni 13. oktoobrini 2026 E-Kunstisalongis (Killustiku põik 3, Raadi) ning galerii kodulehel. Hind: € 895 raamitud Vive Tolli graafika
Anno 1997
Eesti kõige vanem eragalerii E-Kunstisalong alustas tööd jaanuaris 1997. E-Kunstisalong tegeleb eesti kunstiklassika ja kaasaegse kunsti vahendamise ning näituste ja oksjonite korraldamisega (29 aastat). Sügisoksjon toimub 14. novembril 2026. Ootame teoseid oksjonile!
E-poest ostetud teosed saadame teieni kulleriga
1-3 t päeva jooksul. Transport alates 25 €.
Eesti kõige vanem eragalerii E-Kunstisalong alustas tööd jaanuaris 1997. E-Kunstisalong tegeleb eesti kunstiklassika ja kaasaegse kunsti vahendamise ning näituste ja oksjonite korraldamisega (29 aastat). Sügisoksjon toimub 14. novembril 2026. Ootame teoseid oksjonile!
E-poest ostetud teosed saadame teieni kulleriga
1-3 t päeva jooksul. Transport alates 25 €.
Vive Tolli graafika
Vive Tolli (1928–2020) on tuntud kui eesti graafika grand old lady. Tema loomingut iseloomustavad tehniline meisterlikkus, poeetiline väljenduslaad ja põhjamaine romantilisus. Tema töödes põimuvad rahvakunsti motiivid ja etnograafilised elemendid, inimese suhe looduse ja pärimusega ning eesti mütoloogia. Käesolev näitus loob ülevaate kunstniku kuue aastakümne (1960.–2010. aastad) vältel valminud graafikast. Kokku on näitusel 16 tööd.
1960. aastatel eesti graafika uuendajate hulka tõusnud Tolli looming omandas järgmisel kümnendil üha selgema rahvusromantilise mõõtme. Kunstiajaloolane Mai Levin on seostanud seda 1970. aastatel tugevnenud huviga rahvusliku identiteedi ja juurte vastu. Tolli osa selles protsessis väljendus eeskätt rahvaluuleainese kaasaegses tõlgendamises. Rahvakalendri tähtpäevadele pühendatud graafiline sari tõi talle 1978. aastal Kristjan Raua aastapreemia. Sellesse 1977. aastal loodud sarja kuuluvad “Jaanipäev”, “Paastumaarja päev”, “Mardipäev” ja “Nuudipäev”.
Tollile kujunesid omaseks ülaltvaates kompositsioonid, rikkalikud faktuurid ning diskreetselt kasutatud värv. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses lisandusid tema loomingusse üha enam geomeetrilised kujundid ning ukse- ja aknamotiivid, mis avavad teostes justkui sissepääsu teise, vaimsesse ruumi (“Triiphoone” 1977, “Näitemäng II” 1976). Nii põimuvad Tolli graafikas nähtav maailm ja selle taha jääv kujuteldav ruum, argine ja müütiline.
Üheks kunstniku korduvaks meelismotiiviks kujunes Tallinn ja eriti selle vanalinn (“Aed müüride varjus” 1974). Tolli ei käsitlenud linna üksnes arhitektuurilise keskkonnana, vaid tervikliku kultuuriruumi ja kunstiteosena. Vanalinnamotiivid ilmuvad tema graafikasse varakult, ent hiljem pöördus ta üha enam konkreetsete ajalooliste paikade ja arhitektuuridetailide poole.
Sügavalt eesti kultuuriga seotud kunstnikuna oli Tolli samal ajal vastuvõtlik ka maailmakultuuri mõjudele. Tema teostes leidub viiteid teiste maade arhitektuurile, sümboolikale ja vaimukultuurile. Ida kultuuride mõju kajastub näiteks teostes „Püha puu mäe varjus“ (1988) ja „Tempel“ (1997). Hilisemas loomingus muutus Tolli väljenduslaad järk-järgult abstraktsemaks, kuid säilitas talle iseloomuliku poeetilisuse ja tehnilise nõudlikkuse.
Vive Tolli loominguline pärand hõlmab lisaks vabagraafikale sadakonda illustreeritud ja kujundatud raamatut ning umbes 400 eksliibrist. Vaatamata erakordsele produktiivsusele jäi ta oma teoste ja nende teostuse suhtes alati nõudlikuks. Tolli oli üks juhtfiguure eesti estampgraafika jõulises esiletõusus, mis sai alguse 1950. aastate teisel poolel ning millega kaasnes graafikatehnikate ja väljendusvahendite üha vabam kasutamine. 1960. aastate eesti graafika uuendajate hulka kuulusid tema kõrval teiste seas Peeter Ulas, Evi Tihemets ja Herald Eelma.
Vive Tolli lõpetas 1947. aastal Tallinna 3. Keskkooli. Aastatel 1947–1949 õppis ta Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis keraamikat ning 1953. aastal lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi graafika erialal. Ta täiendas end 1969. aastal Jugoslaavias ja 1987. aastal Kanadas. Tolli töötas 1953.–1982. aastal vabakunstnikuna, seejärel Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna. 1987. aastal sai temast dotsent ning 1992.–1998. aastal oli ta graafikaosakonna professor. Vive Tolli oli Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.
Tolli oli alates 1957. aastast Kunstnike Liidu liige ning 1972. aastast Soome Kalevala seltsi auliige. Tema arvukate tunnustuste hulka kuuluvad Eduard Wiiralti kunstiauhind (1998), Valgetähe III klassi teenetemärk (2001), Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2001) ning Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind (2008). Lisaks kodumaisele tunnustusele kujunes Tollil ka tugev maine rahvusvahelise kunstnikuna. Peale rohkete ja sagedaste auhinnatud esinemiste rahvusvahelistel grupinäitustel toimus Tollil ka isikunäitusi välismaal (Taanis, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Kanadas, Lätis, Ukrainas) ning 1978. aastal ilmus Moskvas Boris Bernsteini monograafia, mis on üks suuremamahulisi uurimusi Vive Tollist. Tema teoseid leidub kogudes üle maailma. Silmapaistva graafiku ja mõjuka õppejõuna jättis Vive Tolli sügava jälje eesti graafika arengusse.
Näitusega saab tutvuda ja teoseid soetada kuni 13. oktoobrini 2026 E-Kunstisalongis (Killustiku põik 3, Raadi) ning galerii kodulehel.
Viimati lisatud teosed
Kinkekaardid
E-Kunstisalongis on müügil kinkekaardid.
Summat saab vabalt valida.
