Ööd ei ole meil Tartu maalija Imat Suumann tegeleb tänases eesti maalikunstis huvitava teemaga. Ta maalib ööpilte ja on pika uurimusprotsessi tulemusel jõudnud arusaamani, et öösel impressionism e. . Eesti Ekspress 2005 Ööd ei ole meil mustad
Anno jaanuar 1997
Tere tulemast Eesti kunsti esindusgaleriisse
Tehase 16, Tartu E-Kaubamajas,
Avatud: E–R 10–18 ja L 10–16
Ostude saatmine Eesti piires!
Tere tulemast Eesti kunsti esindusgaleriisse
Tehase 16, Tartu E-Kaubamajas,
Avatud: E–R 10–18 ja L 10–16
Ostude saatmine Eesti piires!
Ööd ei ole meil mustad
Riin Kübarsepp 3. augustil 2005
Tartu maalija Imat Suumann tegeleb tänases eesti maalikunstis huvitava teemaga. Ta maalib ööpilte ja on pika uurimusprotsessi tulemusel jõudnud arusaamani, et öösel impressionism e..
Tartu maalija Imat Suumann tegeleb tänases eesti maalikunstis huvitava teemaga. Ta maalib ööpilte ja on pika uurimusprotsessi tulemusel jõudnud arusaamani, et öösel impressionism ei kehti. Varasemas usutluses on ta väitnud, et ideaalvariandis ei oleks maalidel kujutatud midagi peale musta öö. Eesmärk on, hävitada liigne liigne literatuursus ja kontseptuaalsus.  ÖÖ TARTUS: Üks Imat Suumanni maalidest. Harry Veide Imat Suumann on koloristina olnud ka Peeter Alliku suureks mõjutajaks. Tartu kunstnikud on alati elanud kuidagi teises rütmis ja ajadimensioonis ning nautinud oma privaatset individualismi. Juba 1960. aastate alguses ilmnes nende otsustav hoidumine uutest teemadest, mis oli samuti märk metafüüsilisest suletud ruumist. Sellises heas mõttes isolatsioonis võib jõuda aga hoopis uutele seisukohtadele ja arusaamadeni ning avastusteni kunsti tasandil. Esiteks on maastikumaali osakaal Tartus alati paremini vilja kandnud, olles populaarne juba 1950. aastate lõpus. Panoraamsed kaugvaated ja rahuliku iseloomuga maalid Johannes Uigalt, Alfred Kongolt ja ka Aleksander Suumanilt ning paljudelt teistelt. Suuman on selles mõttes üks vähestest eesti kunstnikest, kes lähtub romantilisest kunstikontseptsioonist, milles looja põgeneb maailmakära eest peitu, luues iseendale, sahtlisse ning lihtsalt kunsti suure kunsti enda pärast. Järgides seega Charles Baudelaire´i sõnastatud estetismi ideoloogia veendumust, et kunst on väärtus iseeneses. Öömaalides on on Suuman saavutanud midagi enneolematud, kus toonitunnetus ja hele-tumeduse nüansid on eriti peened, taskaalustatud erksate pro¾ektorituledega tühermaastikes. See pole impressionism, aga on impressioon. Midagi on siin realismist ja veidi ka fotorealismist. Impressionistid leidsid, et kuna näeme kõike vaid tänu valgusele ja läbi õhu, tuleb ka pildis kõike kujutada valguse ning õhu kaudu. Akadeemilises, aga ka realistlikus kunstis ei olnud tähtsal kohal valguse-varju rõhutamine. Varju piirkond oli tihti monokroomne, mida peeti vajalikuks ruumillusiooni loomisel. Nende kahe taktika sümbioosi rakendab oma töödes ka Suuman. Kui Paul Gauguin pidas impressionismi vihaselt ilma ajudeta silmaks, siis vastukaaluks imetles Paul Cézanne Claude Monet´d, pidades teda ainult üheks suureks, jumalikuks silmaks. Cézanne ise aga uskus, et silmast üksi on vähe, ka järelemõtlemist on vaja. Suuman on nende kõrval terav kassisilm ööpimeduses. Udused metsalagendikud ja öised bensiinijaamad nn keldrivalguses on sündinud pika vaatlus- ja analüüsiprotsessi tulemusena, milles kõik on muutunud metafüüsiliselt salapäraseks. Ka reaalsus pole enam see, mis ta varem oli, omandades hoopis nostalgilise tähenduse. Lisaks on tema töödesse projitseeritud teatud melanhoolne alatoon, võõrdumine ning võõrandumisefekt. See on sama visuaalne esteetika, mida kasutas oma menukas animafilmis “Siil udus" res¾issöör Juri Norstein. Kunstnik peegeldab oma töödega sügavat reaalsust, simultaanselt maskeerides sügava reaalsuse puudumist. Annab leida nii inimtühju ja vaikseid paiku, sest vaikus tema piltidel isegi kuulda. Imat Suumani näitus “Ööpildid" E-Kunstisalongis Rocca Al Mare kaubanduskeskuses on avatud 5. augustini. Eesti Ekspress 2005 |
