Jüri Arrak Peale paradiisi 2018 Õli, lõuend Aasta jooksul oleme pidanud uue elukorraldusega kohanema, aga inimene harjub kõigega. On see uus reaalsus? Ei usu. Elus on ikka nii, et kõik halb läheb mööda. Meenuvad Kristiina Ehini luuleread: Astun vaikselt märtsiporist radaläbi kannatava maailmaIgal lävel tahaks kummardadaÜkski riik ei ole leinataInimesed on hakanud kunsti senisest rohkem väärtustama, ühes sellega on tekkinud ka järjest suurem soov seda omada. Kunst koduseintel on justkui meelerahu fond.Millega seda seletada? Üks minu lemmikkunstnikke Enn Põldroos on kirjutanud: „Konks on selles, et kunst tuulutab läbi ja hoiab avatuna mingeid erilisi kanaleid meis endis – seda korstnapühkija tööd ei suuda teha ükski teine meedia, ei suuda kõik need teadused ja ebateadused. See ongi „elada aitamine“.“Kunstnik Põldroos on lisanud: „Käe ulatamine jumalannale – kas kunsti missioon ei peitu mitte selles“?Tundub tõesti, et vaimsus on äkki muutunud tähtsaks ja saanud hoopis uued mõõtmed.Meenub seik möödunud sügisest, kui käisime 15-16 aastastele koolinoortele kunstist rääkimas. Küsisime: „Mis te arvate, miks kunsti üldse vaja on? Ei sünni ta süüa ega selga panna, no milleks?“ Saime küsimusele väga erinevaid vastuseid. Andsime noortele ka omalt poolt tulevikus mõttetera kaasa– edukust ei saa mõõta ainult materiaalsete väärtuste ja uhkete autodega. Tõime näiteks katkendi raamatust, kus juba 1927. aastal kirjutati:„Ning oma jõust näidata, oma rikkust presenteerida võib kõige kultuursemal, inimedule kasulikemal, seejuures pea ainsal viisakal ja häämaitselisel viisil teatavasti ikkagi vaid kunstivara kaudu. Selle omamine ei lase tekkida jämedat tõusikluse muljet.“Selle jutu peale tõstis üks noormees käe ja küsis: „Kui te olete 23 aastat kunstioksjoneid korraldanud, siis mis autoga te sõidate?“ No nii.Hanno Kompus on öelnud: „Kunst läheb sinna, kuhu läheb maailm. Aga kas keegi teab öelda, kuhu läheb maailm?“Head käe ulatamist kunstijumalannale ja kaunist kevadet!Tiia Karelson
47. E-Kunstisalongi XLVII oksjon